Ela armasta naera

MõtisklemineOlen viimasel ajal palju mõelnud ja poega luuletanud elu, lapsevanemaks olemise, töö, suhete jms teemadel. Elu tuleb teie juurde järk-järgult ja olete sunnitud tegema otsuseid, mida te pole kunagi tahtnud.

1. etapp: abielu

Umbes 8 aastat tagasi oli see minu lahutus. Pidin välja mõtlema, kas saan hakkama nädalavahetuse või üksikisaga. Valisin viimase, kuna ma ei saaks ilma oma lasteta elada.

Lahutuse ajal pidin välja mõtlema, milline mees minust saab. Kas minust sai vihane eksabikaasa, kes vedas endist kohtusse ja kohtusse, suhu eksis oma lastele halvasti või võtsin endale õnnistuse omada oma lapsi ja minna suurele teele. Usun, et läksin suurele teele. Ma räägin ikka veel oma endise abikaasaga sageli ja isegi palvetan tema pere eest, mõnikord tean, et nad näevad vaeva. Tõsi on see, et see võtab sel viisil palju vähem energiat ja minu lapsed saavad sellest palju paremini hakkama.

2. etapp: töö

Tööl olen pidanud ka otsuseid langetama. Olen viimase kümne aasta jooksul lahkunud rohkem kui paarist suurepärasest töökohast. Jätsin ühe, sest teadsin, et ma ei saa kunagi olema selline, nagu mu ülemus tahtis. Jätsin hiljuti teise, kuna ma polnud isiklikult rahul. Ma olen a fantastiline töö nüüd see esitab mulle väljakutse iga päev ... aga ma olen realistlik, et ilmselt ei ole ma siin ka kümne aasta pärast.

Asi pole selles, et mul oleks kahtlusi, vaid lihtsalt see, et mul on oma turunduse ja tehnoloogia „nišiga” mugavam. Mulle meeldib tööl kiiresti liikuda. Kui asjad aeglustuvad ja ettevõtted vajavad neid oskusi, mis mind ei huvita, saan aru, et on aeg edasi liikuda (sees või väljas). Olen aru saanud, et kui töötan oma tugevuste kallal, olen palju õnnelikum inimene kui siis, kui muretsen oma nõrkuste pärast.

3. etapp: perekond

Ma lähen nüüd 40-le ja olen jõudnud oma elus punkti, kus pean ka oma suhetega otsuseid langetama. Varem olen kulutanud palju energiat pere loomiseks, mis on minu üle uhke. Paljuski oli nende arvamus olulisem kui minu oma. Aja jooksul sain aru, et nad mõõtsid edu palju erinevalt kui mina kunagi varem.

Minu edukust mõõdetakse minu laste õnne, kindlate sõprussuhete kvaliteedi ja kvantiteedi, kaastöötajate võrgustiku, töökohal austuse ning iga päev pakutavate toodete ja teenustega. Võite märgata, et tiitlit, kuulsust ega varandust seal polnud. Nad ei olnud ega saa kunagi.

Selle tulemusena on minu otsus olnud jätta endast maha inimesed, kes üritavad mind üles tõsta, mitte üles tõsta. Ma austan neid, armastan neid ja palvetan nende eest, kuid ma lihtsalt ei hakka enam energiat kulutama nende õnnelikuks tegemisele. Kui ma pole nende arvates edukas, saavad nad oma arvamuse säilitada. Ma olen minu õnne eest vastutav ja nad peaksid võtma vastutuse enda eest.

Isana olen vaimustuses sellest, kes mu lapsed praegu on, ja ma armastan neid tingimusteta. Meie igapäevased vestlused räägivad sellest, mis neil õnnestus, mitte ebaõnnestumistest. See tähendab, et olen oma lastega karm, kui nad siiski oma potentsiaali ei täida.

Mu tütre hinded langesid eelmisel nädalal märkimisväärselt. Ma arvan, et enamus sellest oli see, et tema seltsielu oli muutunud olulisemaks kui koolitöö. See tegi talle aga valu, kui ta hinded sai. Ta nuttis terve päeva, sest ta on tavaliselt A / B õpilane. See ei ilmnenud mitte selles, kui pettunud olin, vaid selles, kui pettunud ta oli.

Katie armastab klassis juhtimist ja vihkab olla põhjas. Tegime mõned muudatused - nädalavahetusel ei käinud sõbrad külas ega meikinud. Jumestus oli raske ... Ma arvasin tõesti, et ta põletab minus oma silmamunadega auke. Nädala jooksul hakkasid tema hinded aga tagasi tulema. Ta ei põle minus enam auke ja isegi naeris mu üleeile autos.

See on karm kõrge juhtmega tegu, kuid annan endast parima, et rõhutada positiivset, mitte negatiivset. Püüan neid suunata kauni mere suunas, mitte alati neile selja tagant tormi meelde tuletades.

Kui mu lapsed tunnevad end mugavalt koos sellega, kes nad on, armastan ma rohkem seda, kelleks nad saavad. Nad hämmastavad mind iga päev. Mul on uskumatuid lapsi ... aga mul pole väärarusaamu selle kohta, kes "ma arvan, et nad peaksid olema" või "kuidas nad peaksid käituma". See tuleb neile välja mõelda. Kui nad on rahul iseenda, oma suuna ja minuga ... siis olen ma nende üle õnnelik. Parim viis, kuidas saan neid õpetada, on näidata neile, kuidas ma käitun. Buddha ütles: "Igaüks, kes mind näeb, näeb minu õpetust." Ma ei saanud rohkem nõus olla.

4. etapp: rõõm

Mäletan a kommentaar mõnda aega tagasi hea virtuaalse sõbra juurest, William kes küsis: "Miks peavad kristlased end alati identifitseerima?". Ma ei vastanud kunagi küsimusele, sest pidin sellele palju mõtlema. Tal oli õigus. Paljud kristlased teatavad endast "pühamast kui sina" suhtumisega. Williamil on täielik õigus selles küsimuses inimesi vaidlustada. Kui asetate end pjedestaalile, olge valmis vastama, miks te seal olete!

Ma tahan, et inimesed teaksid, et ma olen kristlane - mitte sellepärast, et see oleksin see, kes ma olen, vaid sellepärast, et ma loodan kunagi see olla. Ma vajan oma elus abi. Ma tahan olla lahke inimene. Ma tahan, et mu sõbrad tunneksid mind sellena, kes hoolib, naeratab näole või inspireerib neid oma eluga midagi muud tegema. Kui ma istun tööl jonnaka müüja või veaga, mille veaotsingu tegin ringides, on mul lihtne unustada suur pilt ja öelda paar sõna. Mul on lihtne selle ettevõtte inimeste peale vihastada, kes mulle rasket aega pakuvad.

Minu (piiratud) vaade õpetustele, milles ma usun, ütleb mulle, et need inimesed selles teises ettevõttes töötavad tõenäoliselt kõvasti, neil on väljakutseid, millest nad üritavad üle saada, ja nad väärivad minu kannatlikkust ja austust. Kui ma ütlen teile, et olen kristlane, avab see mind silmakirjutajana kriitika jaoks. Olen sageli silmakirjatseja (liiga tihti), nii et andke mulle julgelt teada, et ma ei ole hea kristlane, isegi kui teil pole minuga samu tõekspidamisi.

Kui suudan 4. etapi selgeks saada, jätan selle maailma väga-väga õnnelikuks inimeseks. Ma tean, et kogen tõelist rõõmu ... Olen sellist rõõmu näinud teistes inimestes ja tahan seda endale. Minu usk ütleb mulle, et see on midagi, mida Jumal tahab mul on. Ma tean, et see on midagi, mida on vaja võtta, kuid halbu harjumusi on raske kujundada ja meelt muuta. Töötan siiski edasi.

Loodan, et see polnud teie jaoks liiga tülikas postitus. Mul oli vaja oma pereprobleemidest veidi õhku lasta ja läbipaistvalt kirjutamine aitab mind palju. Ehk aitab see ka teid!

13 Kommentaarid

  1. 1

    GREAT post! And I love knowing that I’m not the only parent that punishes by taking away the makeup. My daughter thinks eyeliner is her best friend. It’s amazing how quickly she “gets it” when she’s not allowed to have it. 🙂

    • 2

      Eyeliner is the father-of-a-13-year-old’s enemy. 🙂

      I think make-up is a slippery slope. I’ve never been a fan of a lot of make-up and my theory is that women use more and more because they get desensitized to how beautiful they really are. So… if you’re 13, you wind up looking like a Picasso by the time you’re 30.

      With a make-up break, I’m hoping Katie can see how beautiful she is and then use less later.

      • 3

        I agree. Although my daughter’s eyeliner skills came in very handy tonight as I was getting ready for the Heartland Film Festival Crystal Heart Awards gala. She proclaimed that I was “doing it wrong” and proceeded to very tastefully make up my eyes. Yeah, I’m not a big fan of makeup, mostly b/c I don’t like spending the time on it. Many women that put it on with a trowel should stop b/c they are actually very beautiful underneath. You’re a good father for trying to teach your daughter what beauty really is.

  2. 4

    Wow, what a post Doug! I really like your attitude.

    You know, there’s a great overlap between Christianity and Islam when it comes to family and social values. A lot of what you said you believe in exemplify many of Islam’s teachings. It’s funny that sometimes non-Mulsims like you do a better job of demonstrating Islamic values than some Muslims themeselves.

    So for this, I salute you! Keep up the positive attitude. You’re a great blogger, and you sure as hell sound like a hell of a dad.

    • 5

      Thanks AL,

      It’s funny you say that. I have read the Qur’an and have some friends that are Islamic. Every time we get together we find so much in common between our religions. Thanks for your compliments as well – I don’t think I’m as a good a parent as I could be, but I am trying!

  3. 6

    Sorry to say it, but this post has me debating whether to unsubscribe or not – for a few reasons:

    1. This is a blog about marketing (or that is my impression). While it’s fine to add personality and fine to mention your beliefs, a long post about religion turned me off.

    Don’t get me wrong; religion is fine and I respect your beliefs. But religion is personal, and I don’t really think it has a place on a business blog. If I wanted to read about religion, I’d subscribe to blogs with religious views.

    2. Writing about a teenage girl crying all day over bad grades makes me feel sick to my stomach. The kid isn’t disappointed, she’s most likely scared of your reaction!

    3. Writing about punishing a kid for bad grades after she cried all day (which isn’t really a normal teenage girl reaction) makes me feel even sicker. Punish someone when they’ve done something wrong and don’t regret it, sure. But when someone has made a bad choice, realized it, learned from it and is ready to do better next time, leave it at that. Let the girl build confidence. Let her do better because she wants to – not because she’s scared of punishment.

    I respect that you may or may not agree with me. I just thought you might like to know why this blog post missed the mark completely with me.

    • 7

      Tere James,

      Thanks for taking the time to write. If you feel compelled to unsubscribe, I’d be sorry to see you go but I’m okay with that. This is not a corporate blog, it’s a personal one. As such, I advise my readers on my craft but I’m also transparent in relaying my beliefs with my readers.

      Over time, I’ve become great friends with readers of my blog – mostly in part to the fact that I share both my work and my life with my readers. I do; however, keep my personal posts in my “Homefront” category so that you can avoid reading them if you’d like.

      I respect your opinion on what happened with my daughter as well. My daughter isn’t locked up anywhere :), she has quite a setup… cell phone, mp3 player, computer, television, etc. so she’s hardly ‘punished’ although taking away makeup was what gave her a hard time. I can guarantee you that she is not afraid of me. She may get upset if she thinks she disappointed me, but I’ve never given Katie a reason to be ‘scared’.

      I’m not so sure, at 13, I should have ever allowed her to put on makeup but she’s a good girl with good grades and a great attitude – so I try to give her the freedom she wants. When she shows me she can handle it, I never put boundaries on her. If you’re a parent, you know how difficult these situations are.

      I hope you stick around and get to know me! There’s good info on this blog and I love to share what I learn in the industry.

      Cheers,
      Doug

  4. 8

    Fair enough, Doug. I have a business blog as well with a category called “Personal Ramblings” for the same kind of stuff. The site’s layout and coverage so far had given me the impression it was a strictly business blog.

    I find myself in a very odd position on the Internet. I’m Canadian, and our culture tends to be far more quiet about religion than our American neighbors, many of which who tend to be quite extremist (in my opinion, and I’m not saying you’re extremist). I respect people’s beliefs and have my own as well, I just don’t like being force-fed.

    Unfortunately, that extremism has left me very wary of being bible-thumped, and my radar for the incoming thumping seems to be set on high sensitivity. So if I won’t get thumped here, I’ll stick around. Fair deal?

    As for daughters… It’s good to hear that you recognize teens need that freedom, and thanks for clearing that up. I firmly believe the tighter the leash, the more trouble parents set themselves up for. I also don’t “get” parents who wield a heavy hand with their kids. It just isn’t the answer.

    And…Got a 14-year-old and a toddler myself, so I can relate to the challenges of parenting and the power of makeup.

    Thanks again for your response. I had a bit (okay a lot) of a knee-jerk reaction to the post, so to share a little about me so you don’t think I’m a complete ass, read up on my post about knee-jerk reactions.

    • 9

      We Americans like to shove everything in everyone’s face – war, wealth, technology, music, religion… you name it and we’re proud of how bad we mess it up! When one of us is sincere, it’s difficult to take us serious.

      I lived in Vancouver for 6 years, graduating from High School there. In fact, my Mom’s side of the family are all Canadian. My grandfather is a retired officer from the Canadian forces. I’m a huge fan of Canada and can still sing the anthem (in English, I forgot the French version). My mother is Quebecois, born and raised in Montreal.

      I joke with my high school buddies that America couldn’t ask for a better toque than Canada!

      Thanks for your thoughtful response… I never took it that way at all.

  5. 10
  6. 12

Mis sa arvad?

Sellel saidil kasutatakse rämpsposti vähendamiseks Akismetit. Vaadake, kuidas teie andmeid töödeldakse.